Lambakarjus ja aeg
Magede
pilk ulatus selgelt vaatama ule aegade. Karjus oppis magesid kuulama
mitte korvadega, vaid sudamega - kuulama tahelepanelikult magede iga
Bona, laskmata m66da uhtki nende sosinat, laskmata uhelgi omaenese
mottel summutada magede laulu koige ohulisematki nooti, uhtki silpi,
uhtki tahte. Ta pani tahele koike korraga - ta oppiskuulamamagedeuusi
ja vanu laule ja koike uhes silmapilgus -, ta omandasvilumuse tajuda
iga heli ainsamas hetkes. Ta moistis, et kui keegi tahab neid laule oma
aruga taibata, siis teeb ta tiihja t66d. Ta teadis, mida voib tunda~ kui pole
enam aega, kui iga heli laulab teisega kaasa uhes hetkes, kusimata, millal
tuleb tema kord. Kuid ta oppis rohkemgi - ta oppis nagema helide varve
ja neidki korraga, justkui taevasugavusest lahvavat valgusahvatust, pais-
kamas valgust igasse elusasse rakku ja pannes nad tukslema jumaliku
laulu rutmides.
Paike saras kirkalt ja kirgas oli karjuse meel