Eduard Vilde
"Musta mantliga mees" (1886), "Kuul pähe" (1891) jt. Ed. Vilde ühiskonnakriitiline suunitlus
kujunes välja 1890. aastate algupoolel ja keskseks problemaatikaks oli sotsiaalne ebavõrdsus ja
ülekohus, mõisnike ja maarahva suhted. Eesti "kriitilise realismi" läbimurde aluseks sai ausa
Väljaotsa Jaani ühiskondlikust ebaõiglusest tingitud allakäiku kujutav romaan "Külmale maale"
(1896).Romaan "Raudsed käed" (1898) kujutab Narva tekstiilivabriku tööliste elu, laiendades
proosa aineteringi. Vilde loomingu keskseks saavutuseks on romaanitriloogia Põhja-Eesti talurahva
ja linnakäsitööliste elust XIX sajandi keskel: "Mahtra sõda" (1902), "Kuidas Anija mehed Tallinnas
käisid" (1903) ja "Prohvet Maltsvet" (1905). Tsüklit ühendab põhiteemana feodalismivastane
võitlus. Silmapaistev on Vilde roll eesti draama arengus. Näidendid "Tabamata ime" (1912),
"Pisuhänd" (1913) ja "Side" (1917) kujutavad sajandialguse kultuuritõusiklust, ärimoraali jne.