ümbritseb. Kui me poleks uurijad, ei oleks meil tuleviku. Ainult meie, kui õpilaste, uudishimu aitab meil tagada head positsiooni edaspidises elus. (J.Orn, 1994, Haridus, 12 lk) Isiksuse areng. Meie põhimõtteks ei tohiks olla isiksusekeskne (resp õpilaskesksus), vaid isiksuse arengukesksus. Nad võivad teineteist täiendada, kuid lähtekohaks peaks olema isiksuse areng. (J.Orn, 1994, Haridus, 13 lk). Kas piir läheb ainekesksuse ja õpilaskesksuse vahelt või on see piir kusagil mujal? Kõige elementaarsem süsteem, mille puhul saame rääkda pedagoogilisest süsteemist, sisaldab endas kolm elementi. J. Käisi sõnastuses, on need kolm elementi: õpetaja, aine ja õpilane. Nende asemele saaks panna ka kasvatuse, kultuuri ja indiviidi. Kõige lihtsam seos nende vahel on õpetaja suunab või juhatab õpilase aine juurde. (J.Orn, 1994, Haridus, 13 lk)
integraalsete isiksuseomaduste kujunemiseks (A.Liimets 1998). Heino Liimetsa uurimisprogramm oli eelkõige suunatud teoreetilis-metodoloogilistele otsingutele didaktikas. Ta püüdles traditsioonilise ainekeskse didaktilise paradigma kummutamise poole ning tahtis luua metodoloogiliselt uue isiksuse arengu keskset kontseptsiooni. Tema peamiseks panuseks võibki lugeda õpetamise metoodika moderniseerimist, et õppimine väljuks ainekesksuse raamidest ning muutuks õpilase jaoks loogilisemaks ning lihtsamaks. Heino Liimets mõistis kasvatust kui tingimuste loomist arenguks, kui õpilase elutegevuse organiseerimist. Inimene õpib ja areneb aktiivse tegevuse kaudu. Kuiv ainekeskne õpetamine pärsib isiklikku arengut ning sellest tuleks hoiduda. Sõnum tänapäeva Liimetsa teaduslikule mõtlemisele oli väga iseloomulikuks võime näha kaugele ette oma teadusharu arengut ning seal tulevikus esile kerkida võivaid uusi probleeme
annaabi.ee 
