Goethe - Noore Wertheri kannatused
64- Nõnda nägin enda ees mäestikku, mis musttuhat korda oli olnud mu soovide sooviks.
Tundide kaupa võisin siin istuda, igatseda täiest hingest teisele poole mäeahelikku minna,
kaduda metsadesse orgudesse, mis mulle nii sõbralik-unelevaina vastu vaatasid, ja kui ma siis
määratud ajal jälle tagasi pidin minema, millise vastumeelsusega ma sellest armsast kohast
lahkusin! ... Mälestasin nii elavalt, kuidas ma mõnikord siin seisin ja voolavale veele järele
vaatasin, milliste imeliste aimustega ma seda jälgisin, kui põnevana kujutlesin maakohti, kuhu
see voolab, ja kuidas ma üsna peatselt oma kujutlusvõime piirini jõudsin, ja ometi pidi see
jõgi edasi voolama, ikka edasi, kuni ma sellesse nähtamatu kauguse vaatlusse jäägitult ära
kadusin.
Lk.68- Kui looduses jõuab kätte sügis, asub see ka minu sõdamesse ja ümbritseb mind
kõikjal. Mu lehed koltuvad, ja juba on lehed langenud ligemailt puudeltki.
Lk. 71- ..
annaabi.ee 
