EESTI LOODUSKIRJANDUSE LUGU
esineb sedavõrd, et on eristatud puhtalt ilukirjanduslikud teosed ja need,
mis on edendanud looduskirjandust rahvavalgustuslikust seisukohast.
Eesti looduskirjanduse teoreetilise määratlemise katseid on niisiis
varasematel aegadel tehtud mitmeid, kuid tundub, et ühtse liigendus-
aluse leidmist on raskendanud ebaselgus küsimuses, kas meil on loo-
duskirjanduse puhul tegemist pigem ilukirjanduse, teadus- või hoopis
aimekirjandusega. Nii ilu-, teadus- kui aimekirjandus on aga loodus-
kirjandusest laiemad mõisted, mis kattuvad omavahel vaid osaliselt.
Ameerikast alguse saanud ökoloogilise kirjandusuurimise traditsioo-
nide kohaselt võib looduskirjandust määratleda kas laiemalt, kui kõik-
võimalikke loodust sõnalises vormis kirjeldavaid tekste, sealhulgas
välimäärajaid, käsiraamatuid, memuaare, ilukirjandust jm (Lyon 1996:
278), või kitsamalt, kui esseistlikke proosatekste, mis põhinevad kirjutaja
annaabi.ee 
