Ernest Hemingway - "Vanamees ja meri"
õpipoisist ustav sõber Manolin, vana Santiago, tema väikse paadikeseni saadab ja talle
päevaks edu soovib, ise mitte, oma isa käsku austades, kaasa minnes.
Kuid vanal Santiagol on sel "õnnelikul" päeval varuks eriline plaan - minna kaugemale
ulgumerele, kui ükski teine kalur, ning kaasa arvatud tavaliselt ka tema, söandaks. Nii ta siis
aerutabki tõusvasse ning pisetavasse hommiku päikesesse, aimamatagi, mis teda ees ootab.
See, kelle peategelane merelt leiab (Marliin), kujutab justkui Merd, seda isikustades ja
Santigole vastu astudes, mille tulemusena järgnevad vana mehe äärmiselt huvitavad
monoloog-dialoogid nii iseenda, kui ka teatud mõttes Mere endaga. Lugeja saab osa vana
mehe valust ja kannatustest, mis on põhjustaud aga mehe hingele omasest põikpäisusest ja
kindlameelsusest oma joont ajada, põrkudes sel teel mitte tagasi isegi Dentuso (tõlkes
annaabi.ee 
