Teraviljaviski
, mis tuleb
otse destillerimisnõust, ei ole mingit värvi. Nii ongi olnud viski sajandeid ilma värvita, kui
polnud veel tava lasta viskil vaatides küpseda. Alles I maailmasõja ajal seati tingimuseks
hoida viskit vaatides vähemalt kolm aastat. Viskivaadid, mis on kasutusel juba mitmendat
korda, annavad suhteliselt heledama, kollaka värvuse, erinevalt näiteks värsketest
Hispaanias kasvanud tammepuust tehtud vaatidest, milles on äsja hoitud serrit.
Enamasti aimabki viski värvuse järgi, millistes vaatides seda on hoitud ja kui kaua.
Burboonivaadid lisavad vaid veidi värvi, isegi pikemal hoidmisel, samas kui Oloroso' vaatides
hoitud viski on suhkrusiirupi värvi juba viieaastase hoidmise järel.
Loch Ohu ühelinnaseviskil Mannochmore'i viskivabrikust, mida on lastud küpseda 10 aastat
kaks korda söestatud burboonivaatides, on tumeda porteriõlle värv. Samas on kuulus St.
Magdalene 1965 heledate õlgede värvi