"aietas" - 1 õppematerjal

Tõde ja Õigus II Terve tekst

See, siga, ei oska ju veel õieti kakelda, kohe klapiga. Ja vist serviti, sest muidu minu pea ei karda..." Kuuldes Tigapuud nõnda rääkivat, kui Ollino tema vigastust vaatles, kadus Indrekul hiljutine hirm ja haledus jäljetult ja tal tõusis tundmus, et ta võiks Tigapuule ka tulevikus millegagi pähe valada, kui aga oleks paras juht. Aga samal silmapilgul välgatas mälestuses kuski kaugel haljas kartulipõld ja seal aietas maas värskel mullal keegi vana naine ning eemal seisis mingisugune mossitav poiss -- suur ja tugev, suurem ja tugevam kui Indrek. ,,Minge kastke see pesuköögis külma veega märjaks," ütles Ollino ja pistis Indrekule oma taskuräti pihku. Nõnda hajus kauge nägemus ja algas jällegi tegelik elu. ,,Ruttu!" hüüdis Ollino talle järele, lisades juurde: ,,Ja mitte kellelegi sõna, mõistate!" ,,Mõistan!" vastas Indrek ja ruttas mööda koridori pesuköögi poole. Aga seal ootas teda Lible