Tõde ja Õigus II Terve tekst
,,Ega see minu riie ole," vastab Liine. ,,Ema oma, tehku mis tahes."
,,Aga kui ta selle sulle lubas."
,,Lubas," kordab Liine osatavalt. ,,Paljugi mis lubas. Kui sinust üle jääb, eks siis saa; teised
saavad ikka selle, mis sinust üle jääb."
Need sõnad hakkasid Indreku südamest valusasti kinni ja ta vastas õele:
,,Ma lähen ütlen emale, et ta mulle sest riidest särki ei teeks; siis pole sul tarvis tuleval talvel
leerist ära jääda."
Ütles ja tõusis aidatrepilt, nagu poleks tal õega enam midagi rääkimist.
,,Lähed sa siis juba ära?" küsis see. ,,Ma mõtlesin, et istud veel."
Indrek tundis, kui tänulik oli õde temale öeldud sõnade pärast. Muidugi nüüd oleks võinud ta siin
kaua istuda, kas või eha kustumiseni ja õega juttu ajada, aga nüüd Indrek enam ei tahtnud, sest
loojeneva päikese verevas kumas oli äkki tal meelde turgatanud Kadri jutustus koerast, kes
talvel pugenud haopinu ja lumehange vahele surema
annaabi.ee 
