Rehepapp
Rehepappi ei kohutanud katk, tondid ega Vanakurat
ise.
Kogu külarahvast julgen võrrelda peata kanaga, kes absoluutselt ei mõelnud oma tegude tagajärgedele. Pidev teiste tagant näppamine, salatsemine
inimesed pugesid varanduse nimel lausa nahast välja. Mõtlematult loodi uusi kratte oma soovide ja ihade täitmiseks. Vanakuradi petmine oli kaval, ent
siiski kaevati sellega endale järjest sügavamat auku kuhu ise sisse kukkuda. Ahnus, mis sundis AidaOskarit hiigelsuurt kratti tegema oli veenev
näide, et ei maksa liiale minna, sest ülepingutamine võib kõik meie vastu pöörata. Lollus, mis nagu hetkeks tõi külarahva mõistusele kadus seal
samas hetk tuuleiiliga.
Sümpaatne nimitegelane kaotas kahjuks lõpupoole oma sära. Alguses suurepäraselt hiilanud , kõike elust teadvat meest kehastunud rehepapp
muutus lõpuks vanaks halliks ätiks