MAASTIKUARHITEKTUUR
16.sajandist saj Itaaliast alguse suund, kus sissepoole suunatud keskaegne aed pööras näo
ümbritseva välismaailma poole. Aiast sai "väliseluruum".
Algas renessansiaeg, mis sai kogu läänemaailma aianduse suureks inspiratsiooniallikaks.
Loodus allutati kunstile.
Renessansaed tähendas eelkõige ruumiga manipuleerimist. Selle geomeetriline kompositsioon
põhines keskteljel, mis lähtus maja keskelt ja millega ristusid kõik teised teljed. Sel moel oli
võimalik luua aiaruume ning tõusvaid ja langevaid astanguid.
Varasemad renesanssaiad olid pergolate ja hekkide abil jagatud eraldiseisvateks ja
korrapärasteks osadeks, mis moodustasid võrgustiku, mille aluseks oli perspektiiv.
Hiljem kasutati kallakutega kohtadel kaugvaateid luues erinevaid astanguid.
Veejoad pandi purskama ülespoole tasapinda või joastikuna ühendama laskuvaid tasandikke.
Kasutati uusi tõekspidamisi: sümmeetriast, harmooniast, tasakaalust, proportsioonidest