68 aastasena kirjutas ta:"See on nii ilus....Need imelised hetked siin on sundinud mind peaaegu unustama,et olen juba vana mees." 1890 a. oli Monet´l piisavalt raha et osta ära maja mida ta siiani oli rentinud . Järk-järgult oli tal võimalus maad juurde osta ja kujundada jaapanipärane aed vesiroositiigi ning puusillaga. Monet maalis arvukalt aiapilte ja seeriate kaupa vesiroositiiki. Tänapäeval tuntakse Givernyt Monet aedade järgi, mis on tegelikult üks suur aed erinevalt kujundatud aiaosadega. Viimased eluaastad 1911.aastal 19.mail suri Monet` kauaaegne elukaaslane pärast pikka haigust leukeemiasse.Monet langes sügavasse kriisiperioodi,mille jooksul töötas väga vähe,mõeldes aeg-ajalt isegi maalimisele lausa selg keerata.Selleks ajaks hakkas ka Monet´ silmanägemine halvenema ning ta ei näinud enam korralikult värve. 1914.aastal suri tema poeg Jean.Need olid rasked aastad, ometi lõi Monet veel nüüdki mõned oma kõige ilusamad ja algupärasemad teosed
millega kaeti hoonete ja esemete inseneristruktuur. 19. sajandi esimesel poole aedades ja parkides oli veel valitsev pitoreskne-maastikuline stiil. Kuid tasapisi hakati üles soojendama ka vana "traditsioonilist" inglise aiakunsti selle terasside ja pügatud hekkidega. Maastikupargis hakati kasutama korrapärase kujundusega detaile, eriti hoonete läheduses. Näiteks Repton kujundas Ashridge'i pargi (1804) küll looduslikus stiilis, aga metsaribadest varjatud korrapäraste aiaosadega: roosiaed, Munga aed, terrass jms. Huviorbiidis olid ka eksootilised maad, nagu näiteks India, ka sealset arhitektuuri jäljendati nn india-tüüpi aedades. Räägiti ka itaalia, prantsuse, hollandi stiilis aedadest, mis kõik kujutavad endast korrapärast tüüpi aedu. Meelsasti kasutati kõike stiile läbisegi (Hellström 1997). Readleaf, Penshurst, kujundatud William Wells'i poolt (amatöör-kunstnik) 19. saj esimesel veerandil
annaabi.ee 
