V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
See oli üks neid kõlupäid, kelles
niisama palju mõistust leidub kui leegikustutaja all valgust.
«Ma ei tea,» vastas ta.
«Teised läksid, mina läksin ka.»
«Te tahtsite jultunud kombel oma peremehe, foogti kallale tungida ja teda paljaks
riisuda?»
2
5
5
«Mina tean ainult nii palju, et teised läksid kuhugi midagi võtma. See on kõik.»
Üks ammuküttidest näitas kuningale kõverat nuga, mis hulguselt ära oli võetud.
«Kas sa tunned seda riista?» küsis kuningas.
«Jah, see on mu aianuga. Ma töötan viinamäel.»
«Kas see mees on su kaaslane?» jätkas Louis XI, viibates teise vangi poole.
«Ei, ma ei tunne teda.»
«Küllalt,» ütles kuningas. Ja andes märku liikumatult ukse kõrval seisvale tummale
mehele, keda lugeja juba tunneb, lisas ta:
«Vader Tristan, see mees on teie jaoks.»
Tristan 1'Hermite tegi kummarduse. Ta andis tasase häälega käsu kahele ammukütile, kes
vaese hulguse ära viisid.
Kuningas ligines nüüd teisele vangile, kel suured higipisarad näol olid