300 käsitsi kaevandatud turbaauku. Need asusid põhiliselt mõisamaadel. Alates 1860. a kasutati Sindi kalevivabrikus masinatega lõigatud turvast. Üsna pea alustasid tööd veel Karula, Luunja, Sõmerpalu, Painurme turbavabrikud. 20. sajandi algul suurenes turba kasutamine kütusena ka elektri tootmisel. Eestis toodetud kasvuturbast läheb 90% ekspordiks – põhiliselt ostavad seda Lääne-Euroopa aiandusfirmad. Viimase 80 aasta jooksul on Eestis kaevandatud ühtekokku ligikaudu 70–75 miljonit tonni turvast. 2009. aastal toodeti 842 300 tonni turvast, sealhulgas 380 400 tonni vähelagunenud turvast ja 461 900 tonni hästilagunenud turvast Kui turba kaevandamine Eestis jääb praegusele tasemele, siis jätkub tööstuslikuks tootmiseks eraldatud turbavarudest vähemalt 900 aastaks. Turbatööstuses ja sellega seotud
Kahjuks see esimene ja ka kaks järgmist täidisõielist eksemplari hukkusid ja alles neljas mutanttaim pani aluse täidisõielise hüatsindi aretamisele. Aretajad pöörasid tähelepanu suuremale õite arvule õisikus, üksikõie mõõtmete suurendamisele, uute toonide, eriti kollaste sortide saamisele. Eduga mingite püüdluste osas kaasnesid tingimata pidustused. uudissordi eest maksti suuri rahasid, üks sibul võis maksta tuhandeid kuldnaid. Kuulsad aiandusfirmad korraldasid igal aastal niinimetatud paraadnäitusi, kus hüatsinte võis imetleda massilistes kogustes, loomulikult sõlmiti sel ajal ka ärilisi kokkuleppeid. 10 Hollandist levis hüatsindikultuur Saksamaale, eelkõige Preisimaale, hiljem edasi Prantsusmaale. Preisimaal hakkas hüatsindikasvatus arenema eriti pärast seda, kui siia asus elama pelju Prantsusmaalt kirikukonflikti pärast pagendatud hugenotte.
annaabi.ee 
