A.dumas Kolm musketäri terve raamat
aiamajakeses midagi uut sündinud ja talle selgub seal midagi.
Väike kõrvaltänav oli endiselt tühi ja aknast paistis endiselt rahulik mahe valgus.
Siis meenus d'Artagnanile hurtsik: see oli küll tumm ning pime, kuid kindlasti oli ta
midagi näinud ja võis võib-olla jutustada.
Aiavärav oli suletud, kuid noormees hüppas varbtarast üle jia lähenes majale
hoolimata ketikoera haukumisest.
Esimestele koputustele ei vastanud keegi. Hurtsikus valitses samasugune hauavaikus
nagu aiamajaski, kuid kuna see oli tema viimane lootus, koputas ta kangekaelselt uuesti.
Varsti arvas ta kuulvat kerget kartlikku kahinat -- seal sees värises keegi hirmust, et
teda võidakse kuulda.
Siis jättis d'Artagnan koputamise ja hakkas paluma. Tema hääl oli murelik ja täis
lubadusi, hirmunud ning meelitav; tema häälekõla pidi rahustama ka kõige kartli-kumat
inimest. Lõpuks avati või õigemini praotati vana mädanenud aknaluuki, suleti aga see
annaabi.ee 
