V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
2
5
8
poolt maalitud lae pärast. Seal on muuseas üks õhus lendav Diana *, nii tore, nii õrn, nii
peen, nii lihtsameelse olekuga, nii toreda soenguga, mida kroonib kuusirp, nii valge ihuga, et
ta kõiki, kes teda liiga teraselt silmitsevad, kiusatusse saadab. Seal on veel üks Ceres *. Ka
see on väga ilus jumalanna. Ta istub viljavihkudel ja tal on peas kaunis viljapeadest pärg,
millesse on põimitud mustjuuri ja muidki lilli. Pole midagi ahvatlevamat kui ta silmad,
ümarjamat kui ta sääred, üllamat kui ta nägu, pole peenemat lõiget kui ta seelikul. See on
kõige süütumaid, kõige täiuslikumaid kaunitare, milliseid kunagi kunstniku pintsel on
maalinud.»
«Timukas!» torises Louis XI. «Kuhu sa tüürid?»
«Vajaksin, majesteet, katust nende maalide peale, see on küll tühine asi, kuid mul on raha
otsas.»
«Kui palju sulle katuseks kulub?»
«See katus kullatud ja kaunistatud vasest maksaks, noh, kõige rohkem paar tuhat naela.»