Kõigepealt teeb hea kunstnik oma teose meelelahutuslikuks ja siis, teises järjekorras, püüab sinna sokutada midagi pikantselt mõtteid provotseerivat, mille publik kogemata koos maiusega alla neelab. Kui see on nii, ei erine "tõsine" kunst oma pinnalt eskapistlikust meelelahutusest. Kolmandaks: kui "kunst küsib häid küsimusi ja isegi püüab mõningaid vastuseid pakkuda", kas pole see siis tegelikult vaid üks hariduse harusid, healoomuline propaganda, heade mõtete jagamine ahvatleval kujul, kuid nende mõtete, mis pole eostatud kunstis endas, vaid arenevad kusagil mujal näiteks teaduse ja poliitilise/filosoofilise teooria tööpõldudel? Kui see on nii, kas pole siis kunst taas pelgalt tööriistaks taandatud? Vastus neile küsimustele on: teadusest ja tervemõistuslikkusest ei piisa. Valgustusajastu, mis Prantsuse revolutsioonist alates lääne tsivilisatsiooni kurssi on suunanud, on olnud protsess,
" (JUNG 2002:115) Taoline dualism on jälgitav ka selles, kuidas Jung käsitleb inimese seesmist arengut. Ta nimetab inimese proovilepanekut ,,seesmiseks hääleks" ning toob näiteks Kristuse kõrbekiusatuse ning episoodi deemon Mara`ga Buddha legendis. Seesmine hääl sosistab tavaliselt midagi negatiivset, kui mitte otse kurja. Ta teeb meid teadlikuks kurjast, mille all kannatab kogu rahvas või inimkond. Seesmine hääl pakub meile kurja äärmiselt meelitaval ning ahvatleval viisil. Kui inimene ühtegi osa pakutavast vastu ei võta, ei sisene temasse midagi kurja ning ei toimu ka 71 mingit arengut. Kui inimene võtab vastu kõik pakutava, siis need elemendid, mida seesmine hääl esindab, neelavad inimese täielikult ja järgneb psühholoogiline katastroof. Neelates alla vaid osa pakutavast, suudab Ego hääle assimileerida ning mõistab, et hääle poolt pakutav vaid näis kurjana.
annaabi.ee 
