Jaan Oks - Referaat
suhteliselt pika aja jooksul ühekorraga läbi lugeda. Et see üleüldse läbi lugeda, on vahepeal
vaja unustada, mis eelnevalt loetud. Kas see on siis kellegi "läbilugemine"? Juba seepärast
tasuks see raamat endale soetada.
See jutt käib ennekõike Oksa proosa kohta. Oksa luule on tundeline, riimiline ja püsiva
rütmita manamine, mille kujundid alustavad hardalt kuklaspäi ja libisevad siis kiiresti
tabamatult kaugele vasakule ära. Ju Oks ise oli ka toona veidi ahtama metatasandiga mees kui
meie täna teda lugedes.
"Neljapäevaga" hakkab alles päriselt pihta ning tsükliks "Meestele vastu" lisab auru juurde.
See, et Oksa jaoks on inimesed pelgalt "isased" ja "emased", on veel köömes. Kui tuleb ikka
tõesti "Emased", selle mõjulaines ka "Ihu" ja "Nimetu elajas"... Ei ühtki meie mõistes roppu
sõna, mäletate? Ja ometi, markii de Sade, Bataille, Francis Bacon (too maalikunstnik) ja muud
annaabi.ee 
