hertsogiriigi. Kogu tegelik võim selles riigis pidi minema baltisakslastele. 18. oktoobril tunnustas Balti hertsogiriiki Saksamaa ning 5. novembril kuulutas Maanõukogu end kõrgeimaks võimuks. Kui Saksamaa Esimeses maailmasõjas kapituleerus, jäi Balti hertsogiriik ilma oma põhilisest toest. Samal päeval alustas Balti hertsogiriigi valitsus (Regentnõukogu) Balti maakaitseväe ehk Landeswehr'i loomist. Kui 18. novembril 1918 kuulutati välja Läti Vabariik, seisis see aga äärmiselt ahtal alusel sest kuna Läti rahvusüksused ühinesid peamiselt Punaarmeega, puudus Läti ajutisel valitsusel praktiliselt relvastatud jõud. Seepärast ei olnud Läti ajutisel valitsusel muud võimalust, kui tunnustada Landeswehr'i Läti riigi sõjaväena. Läti ajutise valitsuse ja Saksa peavoliniku August Winnigi vahel sõlmitud kokkuleppe kohaselt pidi Landeswehris olema lätlaste enamus. Kuna aga lätlasi polnud kuskilt võtta, kujunes Landeswehrist baltisaksa armee, mis oli
Früügia muistsesse pealinna Gordioni, kus olevat mõõgaga läbi raiunud nn Gordioni sõlme, mis köitis Zeusile annetatud vankrit linna akropolil ja mille lahtiharutaja pidi pärimuse järgi saama võimu Aasia üle. Lisajõude kogunud Dareios ootas Aleksandrit Väike-Aasiat Süüriast eraldavate Tarsose mägede juures. Suur lahing vaenuvägede vahel toimus 333. a. mägede ja mere vahelisel kitsal tasandikul, Issose jõel. Dareios oli liikunud Aleksandri tagalasse, kuid ei suutnud ahtal lahinguväljal oma suurt arvulist ülekaalu ära kasutada ja sai taas rängalt lüüa. Aleksandri saagiks langes Pärsia kuninga laager koos kassa, naise ja tütardega, keda suhtes vallutaja ilmutas seisusekohast lugupidamist. Issose lahingu tagajärjel oli Dareios sunnitud loobuma Süüria ja Palestiina kaitsmisest. Ta tegi Aleksandrile kaks rahuettepanekut, lubades sissetungijale Väike-Aasiat ja tütre kätt, kuid mõlemad lükati
annaabi.ee 
