väljaspool. Mida ja kuidas ta maalib? Vladimir Bachu on tuntud kui suurepärane kolorist. Just koloriit ongi Bachu maalidel kõige tähtsam osa, motiivide ja emotsioonide kandja. Ta tundub olevat üks väheseid romantilisi kunstnikuhingi tänapäeva Eesti kunstimaastikul, kes oma natuurlit on pärit enam kui saja aasta tagusest ajast. See oli ajastu, kus kunstnikud, maalikast seljas, mööda maastikke uitasid ning hommikuvalgust ja keskpäevapäikest endasse ja lõuendile ahmisid. See on töö, mida ei saa teha kireta, ja kirge on Baciu piltides küllaga, lisaks vürtsitab valitud motiive tema enda lõunamaine temperament. . Varahommikune luht, õitsev põõsas keset lagedat välja, lopsakad pojengid, hurmavad merevaated, kolletav park need on vaid mõned valitud motiivid Vladimir Baciu näituselt, mis peaks tooma kivisesse halli kesklinna pisutki loodust. Loodust ja värsket õhku, mis vähemalt Bachu silmis on sedavõrd täis tundeid ja
ähvardasid). Näited tsitaatidest: „Mina olen kõigest hoolimata Lembitu järeltulija.“ "Üks on loll ja teine on laisk ja mina pean üksipäini rabama. Kui sa ise ei tee, on tegemata kõik!" ,,Eks ikka mõisas! Ikka mõisas, kus mujal! Mõis on see neetud hädaorg!" „Vanadest pole üldse mõtet rääkida, nad varastaksid sipelgapesast okkad ka ära, kui saaksid.“ ,,Lõhnas nagu roos? No mis sa sellest siis suhu ahmisid! Kas sa's suvel lilli sööd? Justkui lehm!" Minu arvamus romaanist ja romaani kirjanikust: A.Kivirähk tahab minu arvades oma teosega seda lugejatele öelda millised me eestlased tegelikult oleme. Kogu see jutt mis antud teosest lugesin vastab kohe täitsa tõele. Tegelt ju ongi niimodi ,et iga üks üritab ja püüab teisest võimalikult parem olla. Kogu teoses oli see teema kui lollid me eestlased tegelt oleme ja kui ahne tegelt keegi meist ikka on.
annaabi.ee 
