Anna Ahmatova
" sügisesosin
vahtrais vannutas. "Heitlik, julm,
reetlik, muutlik on sattunud mulle
saatus neetud ta viimne kui loos!"
Ma vaatasin: "Kallis, ka mulle,
ka mulle! Jah, sureme koos!"
Viimne kohtumine see oli.
Majas aknad pimedad kõik.
Üksi magamistoas põles tuli
tuhmkollane ükskõikne laik.
1911
Tõlkis Doris Kareva
Kokkuvõtteks:
Ahmatova isiksuse suurus peitub võimes andestada. Ta suutis andestada ka neile, kes olid
teda laimanud. J. Brodski on tõdenud, et ta pole Ahmatovalt õppinud mitte niivõrd
luulekunsti, kuivõrd saatust, õigemini oskust saatusest suurem olla. Kui Brodski 1964. aastal
asumisele saadeti, tegi Ahmatova kõik endast sõltuva, et tema saatust leevendada. Tema
sõnad - "Luuletaja läks endale elulugu tegema!" võivad tunduda küünilised, kuid see, mida
tema ja ta eakaaslased olid läbi elanud, õigustab niisugust suhtumist.
Luulekugud:
· "Õhtu" (1912)
· "Palvehelmed" (1914)
· "Valge parv" (1917)
· "Teeleht" (1921)
annaabi.ee 
