V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Sääraseid naisi kardeti, ja see kindlustas nende puutumatuse. Hoiduti kallale tungimast neile,
kes ööd kui päevad aina palvetasid.
Oli aeg käes Quasimodot alla tuua. Ta vabastati köidikuist ja rahvas valgus laiali.
Suure silla juures jäi Mahiette, kes oma kahe sõbrannaga koju läks, äkitselt seisma:
«Aga Eustache! Kus on kakk?»
«Ema,» vastas laps, «kui te kõnelesite selle naisega seal augus, tuli suur koer ja ahmas tüki
mu kaku küljest. Siis sõin mina ka.»
«Kuule, poiss!» ütles ema. «Sina sõid siis kõik ära?»
«Ema, mitte mina, vaid koer. Ma küll ei lubanud, aga ta ei kuulanud. Ja siis sõin mina ka.»
«Kole poiss,» ütles ema samaaegselt naerdes ja nurisedes. «Näete, Oudarde, ta sööb meil
Charlerange'is terve kirsiaia üksinda tühjaks. Sellepärast ütleb ta vanaisa, et temast tuleb
kord veel väepealik. Kui ma sind veel korra peaksin niisuguselt asjalt tabama, isand Eustache!
annaabi.ee 
