Marie Underi ja Henrik Visnapuu armastusluule võrdlus
kuldne oks, / mis juba ootab meid teekäänakul." Tundub, nagu oleks autori meelest terve
maailm vaid armastajapaarile allunud ning armastus annab võime teha peaaegu kõike.
.
Henrik Visnapuu elus olid naised vaatamata pidevale haiget saamisele tähtsal kohal ja tema
luuletused väljendasid enamasti kellegi kaotust, järgnevat lootusetust ning seejärel ihaldamist:
,,Ma ostsin so tähitsevi kirvega, / siidi ja nahkadega. / Nüüd silmade ahkadega / valitsed
mind kireta. / Olen so ori, so peni, / järgi käin sulle senni, / kunni lööd, valge, jala
pahkadega." Kurvemad tunded ei läinud mööda ka Underist, kuid tema luuletused
lahkumisest ja üksijäämisest olid enamasti põgusaks ajaks ning pigem jäädi ootama uut
kohtumist:
,,Ei lahkuks veel, kui oleks meie teha:
ma sinu naine olen, sinu neid.
Muust võõrutand meid teineteise leid:
annaabi.ee 
