Betti Alveri luuletused
Maasikatel magus veri
valgub ühte põske.
Õnnekruusid ääretasa.
Päeva on lukku pannud
roosipuhma õhetusse
mustad murekannud.
Rõkka, kägu! Homme juba
kustub hääl su nokas
ja meil mõlemal on kurgus
valus odraokas.
Kui ma kauges lapsepõlves
Kui ma kauges lapsepõlves
aabitsat veel lugesin,
mõnikord siis ema kleiti
vallatades pugesin.
Joostes ringi toas ja õues
kuumas mängu-ahinas
kuulsin nagu kurba kõnet
raske riide kahinas.
Talv mind kattis tormirüüga,
tõukas hangeharjule
ning ma tahaks jälle joosta
tuppa kolde varjule.
Kuid ma väsind lapse kombel
kodu poole piiludes
nõrken oma elu suurtes
tuisukarva siiludes.
Unenägu
Ma leidsin halja künka ja sinna seisma jäin.
annaabi.ee 
