Ilmar Laaban
Selles protsessis kaotas oma identsuse ka traditsiooniline luuleline kujutelm ise. Pildil polnud
enam ainult üks suund, ta võis viskuda igasse suunda, ta polnud mitte ainult ambivalentne
vaid poivalentne. Pildimolekul kaotas selles atomiseerivas ringluses oma iseolemise.
Luulelise kujustuse eesmärgiks sai kujutelmade liikumine, hingesööst, mis viib üle piltide,
mitte kujutlus ega kujukus. Seda luulesüsteemi iseloomustavad ilmselt kõige paremini
,,Ankruketi lõpus..." korduvad ,,ahelpoeemid", milles pildid ja tähendused purskuvad otsekui
raketist, et lõpuks tühjeneda või hajuda tundmatusse: "Pilkude valevõtmed/ tähtede lukkudes/
tähtede valevõtmed/ laotuse lukkudes/ laotuse valevõti/ millele lukku ei leidu" (Mikrokosmos
34). Valevõtme ja luku püsiv sümbol on küll ühendavateks lülideks, kuid nende tähtsus
muutub igal sammul järjest tühisemaks ja kogu poeemi tähendus on mõttesööstu sujuvas
tõusus, mis haihtub olematusse
annaabi.ee 
