Faust
inimeste muredele osavõtlikuks jääded; Mefistofeles alati jäiselt kaalutlev, vaba kirgedest ja
kahtlustest, inimest põlgav ja üksnes halba oletav. Mefistofelese repliigid sisaldavad alati
valusat tõtt, mis ahel näivat talle endalegi haiget tegevat. Teineteist eitades lähevad
Mefistofeles ja Faust omati viimasele ,,inimeste maailma" näitama.
Leipzigis Auerbachi keldrites, kus toimub nõidmisstseen, püüab mefistofeles Fausti
meeletlõbude maailma ahatleda, kuid madalates instinktides püretunud inimesed äratavad
õpetlases vaid võikust.
Siirdutakse ,,Nõiakööki", kus Faust peab tagasi saama oma nooruse, mis on olnud inimeste
põlisunistuseks. Õpetlane on nõrdinud posimistest ja loitsimistest, millega nõid ja tema
abilised (pärdikud) neid üle puistavad. See on mõistusevastane. Lugeja taipab vihjed
teoloogiale, mida Mefistoofeles oma sõnadega kinnitab.
Noorusjõu äratab Faustis hoopis inimliku armastuse sütitav tunne