.."Ta jäi vait."Me olime siis veel kõik koos..."Ohvitser noogutas julgustavalt."Ma tean. Tore pilt küll. Nagu "Korallisaares"."Ralph vaatas talle sõnatult otsa. Hetkeks vilksatas ta ajus hägune mälestus kummalisest võlusärast, mis kunagi oli hõljunud selle ranna kohal. Aga nüüd oli saar nagu kuivanud, kõrbenud puutükk... Simon oli surnud... ja Jack oli... Pisarad hakkasid voolama ja ta keha raputasid nuuksed. Esimest korda siin saarel andis ta neile nüüd alla. Ägedad, meeletud ahastusekrambid raputasid teda. Ta puhkes valjusti nutma, seistes musta suitsupilve all, saare leegitsevate varemete ees. Nakatatuna sellest tundepuhangust hakkasid teisedki poisid vappuma ja nuuksuma. Ja nende keskel, räpane, nina kasimata, juuksed pulstunud, nuttis Ralph kaotatud süütuse pärast ja pimeduse pärast, mis on inimese südames, ja selle pärast, kuidas lendas sügavikku truu ja tark sõber, keda hüüti Põssaks.Ohvitser oli neist nutuhäältest liigutatud
"Me olime siis veel kõik koos..." Ohvitser noogutas julgustavalt. "Ma tean. Tore pilt küll. Nagu "Korallisaares"." Ralph vaatas talle sõnatult otsa. Hetkeks vilksatas ta ajus hägune mälestus kummalisest võlusärast, mis kunagi oli hõljunud selle ranna kohal. Aga nüüd oli saar nagu kuivanud, kõrbenud puutükk... Simon oli surnud... ja Jack oli... Pisarad hakkasid voolama ja ta keha raputasid nuuksed. Esimest korda siin saarel andis ta neile nüüd alla. Ägedad, meeletud ahastusekrambid raputasid teda. Ta puhkes valjusti nutma, seistes musta suitsupilve all, saare leegitsevate varemete ees. Nakatatuna sellest tundepuhangust hakkasid teisedki poisid vappuma ja nuuksuma. Ja nende keskel, räpane, nina kasimata, juuksed pulstunud, nuttis Ralph kaotatud süütuse pärast ja pimeduse pärast, mis on inimese südames, ja selle pärast, kuidas lendas sügavikku truu ja tark sõber, keda hüüti Põssaks. Ohvitser oli neist nutuhäältest liigutatud
Ta pages rannale, kus komistas otsa mereväeohvitserile, kes oli kohale tulnud suure suitsu peale. Ralph vaatas talle sõnatult otsa. Hetkeks vilksatas ta ajus hägune mälestus kummalisest võlusärast, mis kunagi oli hõljunud selle ranna kohal. Aga nüüd oli saar nagu kuivanud, kõrbenud puutükk... Simon oli surnud... ja Jack oli... Pisarad hakkasid voolama ja ta keha raputasid nuuksed. Esimest korda siin saarel andis ta neile nüüd alla. Ägedad, meeletud ahastusekrambid raputasid teda. Ta puhkes valjusti nutma, seistes musta suitsupilve all, saare leegitsevate varemete ees. Nakatatuna sellest tundepuhangust hakkasid teisedki poisid vappuma ja nuuksuma. Ja nende keskel, räpane, nina kasimata, juuksed pulstunud, nuttis Ralph kaotatud süütuse pärast ja pimeduse pärast, mis on inimese südames, ja selle pärast, kuidas lendas sügavikku truu ja tark sõber, keda hüüti Põssaks.Ohvitser oli neist nutuhäältest liigutatud
annaabi.ee 
