Maailma Filmikunsti Ajalugu
film. Selle süzees kohtuvad kaks maailma lihtne agul oma igapäevast rasket tööd rabavate
tööliste ja nende perekondadega ning uhke hotell, kus rahamuredest priid ilusad inimesed
nautides oma päevi mööda saadavad. Emil Jannings kehastab ,,viimases inimeses"
peategelast, suursuguse hotelli uksehoidjat, kellest õhkub austust ja suursugusust. On näha, et
eakas mees on oma töö üle uhke. Ka naabrid lihtsas agulipiirkonna tagahoovis paistavad tema
lähenedes austusest (ja ka kadedusest) eemale tõmbuvat. Peategelase kohe-kohe abieluranda
sõudev tütar on silmnähtavalt uhke oma isa üle. Kuid ühel päeval see kõik muutub. Eakas
uksehoidja vahetatakse välja noorema vastu ja vanale pakutakse tööd hotelli wc-hoidjana.
Mehe mure langeb koheselt tema õlgadele, mis tõmbuvad silmnähtavalt küüru, tema olek
muutub häguseks ning ta ei suuda enam selgelt mõelda. Õhtul ootab teda ees tütre pulmapidu