"Mina, Claudius" ja "Jumal, Claudius"
saavutatu eest kiita, siis peaks teda ka tehtud vigade eest vastutavaks pidama, olgu
need siis põhjustatud õigustatud ettevaatusest, ekslike järelduste tegemisest,
tagajärgede ettenägematusest, paranoiast või liigsest usust nõustajatesse.
Graves kas eiras ajaloolisi fakte või nõustus nendega vastavalt sellele, kuidas
need jutustusse sobisid. Pole tõendeid, et oma valitsemisaja lõpul oli Claudius
enesessetõmbunud, igas suhtes saatusele ja oma naisele Agrippinillale allunud.
Päriselus oli Claudius ka peale Messalina kõrvaldamist poliitiliselt aktiivne ning on
teada, et ta tülitses Agrippinillaga pärijate küsimuses kuni ta mõrvati. Paitab, et
Graves toetub oma seisukohal viktoriaanlikule õpetusele, mille kohaselt Claudiuse
valitsemisaja teine pool on viimase poolt vaid vooluga kaasa minemine. Autori
ideega türannia mõjutustest oleks kahtlemata paremini sobinud tegevustevaene
periood
annaabi.ee 
