"Mina, Claudius" ja "Jumal, Claudius"
Paraku ei jäänud see nii
,,Juma, Claudiuse" lõpuni. Lausa kurb oli lugeda peategelase allaheitlikusest ning
masendusest. Siinkohal meenus selgelt Sinuhe elutüdimus peale raskeid vintsutusi.
Claudius äratas oma elu lõpul palju kaastunnet, kuid lugemise lõpetades jäi kriipima
tunne, et tee, mis sa teed, võim sööb normaalse inimese hinge ikkagi ära. Samas ei
jää ma sureva Claudiuse vaateid jagama peategelasele täielik kaasa elamine
kestis hetkeni, kui ta Agrippinilla omale naiseks võttis.
Peategelase erilisust rõhutasid tema ,,puuded", mille tõttu teda teistest halvemaks
peeti, kuid mis tegelikult varjasid tema häid omadusi. Nendeks olid hunnik erinevaid
haigusi, kaelanärvi tõmblemine, kokutamine, lombakus ja tõenäoliselt ka palju muud.
Seega tundub kirjutatu vana tõe kordamisena: ära hinda inimest tema välimuse järgi.
Siinkohal hindan väga Calpurniat, kes temasse nii hästi suhtus, tema häid külgi
annaabi.ee 
