rääkides. Kui aga laps õpib juba suhtlema, kasutades sõnu, kujuneb välja ka suhtlemisviisid: endast vanemate ja prioriteetsemate räägitakse rohkem alandlikumalt ja oma eakaaslastega julgemalt ja kehtestavamalt. Elu jooksul me muutume kõik. Tekivad uued unistused ja sihid ning muutub keskkond, sõbrad ja suhtlemisstiil. Osa meist õpib kohe, et on hea lihtne teiste kulul elada, ning muutuvad egoistideks. Tihti on nende jutus agressiivsustki. Nad tavaliselt saavadki kõike, sest suudavad oma jutuga veenda paljusid inimesi, kuid kas me ka usaldame neid? Õnneks enamus inimesi mõistavad enda eest seista ja väljendada oma seisukohta kui vaja. Nad on head vestluskaaslased, sest oskavad argumenteerida, kuid kuulavad mõlemad osapooled ära. Ka langemine vahepeal veidi madalamale tasemele oma suhtlemisstiiliga võib tulla neile omaseks, kui selleks on piisav põhjus.
väita, et inimese sotsiaalses käitumises peegelduvad tema minakuvand ja maailmakäsitus, kogu ta isiksus. Selles heiastuvad tema harjumus teha tähelepanekuid, langetada otsuseid ja otsida lahendusi, tema tundelisus, väärtusorientatsioon ja eetikanormid. Samuti toob igasugune psüühiline hälve alati kaasa sotsiaalse käitumise mõnesuguse halvenemise. Inimese käitumine on terviknähtus, seepärast ei saa agressiivsustki käsitleda lahus muust käitumisest või sotsiaalsest arengust. Agressiivsus ei ole üksiktunnus, ta on seoses suure hulga psüühiliste omadustega, nende puudumise või liiasusega. Ägedakujuline agressiivsus tõendab, et psüühiline hälve on suur ning et tegemist on kindla isiksusestruktuuriga. Agressiivsusest rääkimiseks tuleb kõigepealt seletada mõisteid. Mõisted agressioon ja agressiivsus ei ole samased. Agressioon, nii nagu psühhoanalüütikud on seda kasutanud, ei ole
annaabi.ee 
