staadiumiks, mis omakorda jaguneb kaheks, oraal-passiivseks (kui hambaid veel pole) ja oraal-agressiivseks (kui on juba väikesed kikud väljas ning laps hakkab hammustama ja purema). Inimese areng võib ühes või teises staadiumis mingil määral takerduda, peatuda - inimene, kellega see on juhtunud oraal-passiivses staadiumis, armastab hilisemas elus väga suitsetada, närimiskummi nätsutada, suudelda, tihti kannatab ta liigsöömise käes. Kui areng on jäänud pidama oraal-agressiivsesse staadiumi, on need inimesed aga hammustavalt sarkastilised ja küünilised. Selliseid ideid puistas Freud kui küllusesarvest. Osa neist on jäänud vaid huvitavateks mõteteks, osa on kinnitust leidnud. (http://www.parnu.ee/raulpage/koolitus/isiksus.html) Leian, et teema jaoks materjali otsides sain palju targemaks. Freud oli tolle aja kohta väga uuenduslike ideedega. Paljudele sel ajal inimpsühholoogiaga tegelejatele ehk isegi liiga uuenduslike
ka psüühilised. Dr . Richard C. Woolfson (2001) on toonud välja mõningaid fakte kuni 15 kuu vanuste poiste ja tüdrukute sooliste erinevuste kohta. · Poiste areng on tihti problemaatilisem kui tüdrukutel ning tavaliselt õpivad nad hiljem rääkima. · Poisslaps on riskialtim ja vanemad aktsepteerivad seda nende puhul. Sellega süvendavad nad tahtmatult poiste ja tüdrukute erinevust veelgi. · Vanemad suhtuvad poisslapse agressiivsesse käitumisse soosivamalt tüdrukute vaenulikkuse üritavad summutada juba eos (Woolfson, 2001:20-21). Erivajadusega lapsed erinevad oma eakaaslastest kehaliste, vaimsete või neomuskulatuursete omaduste, sensoorsete võimete või liitpuuete poolest. Et last edukalt aidata, tuleb hästi tunda tema vajadusi ja järjepidevalt hinnata tema arengut (Laps ja ... 96- 97).
annaabi.ee 
