3 miljonit aastat hiljem õppis inimene ehitama esimesi varjualuseid. Need parandasid eluolu märgatavalt: kaitsesid vihma, tuule, päikese ning metsloomade eest. Ehitati materjalidest, mida ümbruses parasjagu saada oli: piirkondades kus oli puid, ehitati eluasemed puust, kus puid ei olnud, kasutati ehitamiseks kive ning mulda. See oskus võimaldas inimesel ellu jääda palju agressiivsemates kliimatingimustes. Kasutusel olid veel kivist tehtud tööriistad. Arvatakse, et esimesed vibud nägid ilmavalgust umbes 60 tuhat aastat tagasi. See tehnikaime lubas loomade jahtimisel mitte olla neil nii ligidal, mis muutis jahilkäimist jahtija jaoks ohutumaks ning kindlustas ka parema saagi, sest looma minema hirmutada polnud nii tõenäoline.
Praegu toimub kõik elektroonselt ehk paigutust võiks muuta, kuid keegi ei ole seda teinud, sest inimestel oleks palju ümberõppimist. Klahvide all on oma olemuselt binaarsed lülitid - ühendus on (1) või ühendust ei ole (0). Kasutatakse erinevat tüüpi lüliteid. Tavaliselt on trükiplaadi peal plastist materjal, mis on sümbolite kohalt metalliseeritud ja klahvi vajutusel tekib kontakt alumise pinnaga. Plast täidab ka vedru ülesannet. Agressiivsemates kohtades kasutatakse hermeetilises klaaskorpuses asetsevaid kontakte, mis magneti lähendamisel tõmbuvad kokku. On olemas ka kontaktivabad klaviatuurid, kuid kallima hinna tõttu need laia kasutust ei leia. Vajutatud klahvide tuvastamiseks skaneeritakse pidevalt klaviatuuri. Klaviatuur moodustab maatriksi, kus read on ühendatud väljundpordi külge (joonis 7.33). See tähendab, et klaviatuuri kontroller saadab sinna teatud skaneerimise koode
annaabi.ee 
