Isa Goriot
267
õnnelikust isast vangub ja laguneb. Delphine'i ja Anastasie tüli, mis selle kujutluspildiga
põrmugi ei sobinud ning mida ta meeleheitlikult lepitada - õigemini veel tagantjärele
olematuks muuta - püüdis, põhjustab rabanduse.
Kuid Goriot ei sure kõhe, vaid - nagu ütleb Horace Bianchon -elab ja kannatab veel tükk
aega. Realistliku vaatlejana saab Balzac nõnda heita pilgu haiguste ja meditsiini maailma,
kuid see on Goriot' agoonia juures üsna kõrvaline. Sellel agoonial on vähem meditsiinilisi
põhjusi kui poeetilisi ülesandeid: anda GoriotTe ja ka Rastignacile piisavalt aega tema
tütardes põhjalikult pettuda. Isa Goriot ei ole ,,üldinimlik" karakter, kogu tema loomus ning
elu on keskendatud ühele võimalikule inimlikule seisundile - isa armastusele laste vastu -,
kõige muu suhtes on ta üsnagi osavõtmatu. Ta on end määratlenud ainuüksi isana, näinud
enda olemasolu mõtet üksnes selles rollis, järelikult ei sure ta enne, kui on mõistnud, kuidas
annaabi.ee 
