V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
käsi imetlema ja seda kõike paraku ema suureks rõõmuks! Kõige suuremat rõõmu aga
tundsid nad ta ilusaist jalgadest ja sussi-kestest. Laps polnud veel aastatki vana. Ta pudistas
juba sõnu, naeris laia naeru emale otsa vaadates, oli priske trullakas ning meenutas oma
hurmavate liigutustega inglikest. Ta tundis suurt hirmu mustlaste ees ja hakkas nutma. Kuid
ema suudles teda tugevasti ja läks minema, vaimustatud tulevikust, mida ennustajad Agnesile
olid ette kuulutanud. Ta saavat kaunitariks, kehastatud vooruseks, kuningannaks.
Paquette läks tagasi oma katusekambrisse Raske Vaeva tänavas, olles uhke, et viis koju
kuninganna. Teisel päeval kasutas ta silmapilku, kus laps ta voodis veel magas (ta magas
ikka temaga koos), jättis ukse tasakesi poikvile ja jooksis naabrinaise juurde Sechesserie
tänavasse jutustama, kuidas tema Agnesi kord Inglise kuninga ja Etioopia
206
ülemhertsogi lauas teenitakse ja veel sada muud imet