koostöös sakslastega. Vastuolud ei piirdunud ajakirjandusliku sõnasõjaga, vaid kandusid teistelegi tasanditele. Jakobson asus jõuliselt tugevdama oma positsioone rahvuslikes organisatsioonides. 1881 sai temast Eesti Kirjameeste Seltsi president, Hurda pooldajad lahkusid seltsist. Tugevnes keskvalitsuse surve rahvuslikule liikumisele. Sisepoliitilise olukorra pingestumine kogu impeeriumis ja mässumeelsuse kasv. 1881 tapeti Aleksander II. Hakati nõudma lõpu tegemist ,,rahvuslikule agitatsioonile". 1882 suri ootamatult Jakobson. See li suureks löögiks rahvuslikule liikumisele, kuid vastuolusid see siiski ei lõpetanud. Venestamise algus-AleksanderIII tuli võimule, keskvalitsuse äärealade pol. muutus, eesmärgiks sai impeeriumi ühtlustamine. Püüti muuta valitsemine samasuguseks teiste vene piirkondadega, murendati balti kubermangude eristaatust. Uut poliitikat hakkasid ellu viima kubernerid: Liivimaal M.Zinovjev, Eestis S.Sahhovskoi(levitas õigeusku,
haritumad liikmed. CRJ-i arvates pidid eestlased senisest aktiivsemalt otsima koostööd Vene keskvõimudega. Energilise tegevuse tulemusel õnnestus CRJ-il lahkujate asemel seltsi arvukalt uusi liikmeid värvata ja nii lahkumine mõttetuks muuta. Rahvuslikku liikumist mõjutas ärevuse kasv kogu riigis. 1881. aastal tapeti keiser Aleksander II. Tartus toimunud rida süütamisi aeti rahvusliku liikumise kaela. Peterburi saksa leht nõudis lõpu tegemist eestlaste ,,metsikule ja ohjeldamatule agitatsioonile, mis taotleb vaid ohtlike kirgede õhutamist". 1881 osales CRJ juhtivalt nn. suurmärgukirja koostamisel. Eesti organisatsioonide delegatsioon andis selle üle Aleksander III-le. Eestlaste nõudmised äratasid Venemaal tähelepanu ja see suurendas saksa ringkondade pahameelt CRJ-i vastu veelgi. Süvenesid pinged Jannseni ja Jakobsoni vahel. Jannsen leidis, et polevat õige lugeda teda vanameelsete hulka üksnes seetõttu, et ta ,,pääga vastu seina ei taha tükkida". Jakobson,
annaabi.ee 
