Giovanni Boccaccio „Dekameron“
Kes siis teada saab? Kindlasti mitte keegi, ja salajast pattu on
poole kergem andeks paluda. Säherdune juhus niipea ei kordu, ja ma arvan, et on mõistlik
vastu võtta õnne, kui issand seda ise pakub.“ Siin saab tuua häid parallelle tänapäevaga.
Näiteks on selline käitumine sage abieluinimeste seas. Kui tekib võimalus vallatleda, nii et
keegi teada ei saaks, ei jäeta tihti seda juhust kasutamata.
Kolmanda päeva teine novell on lugu tallipoisist, kes on meeletult armunud kuningas Agilufi
naisesse. Ta teeskleb kuningat ning magab kuningannaga. Kuningas saab sellest teada ja tahab
tallipoisi vahele võtta, lõigates ära öösel tema juuksesalgu. Kuid tallipoiss on kaval, ta lõikas
ära ka kõikide teise teenrite juuksesalgud, nii ei saagi kuningas teada, kes tema naisega
lõbutses. Kuningas on tark mees, ta ei räägi oma kavatsuset kellelegi, vaid vaikib, sest muidu
oleks ta rikkunud nii enda kui oma naise aud. Mulle meeldib see, kuidas Boccaccio hindab