lindu. Kõik tema tulevikulootused näivad nurjuvat. Maxile pakub abi kütt Kaspar (bass), kes on sõlminud lepingu Kuradiga. Kui ta ei suuda Kuradile tuua üht inimhinge oma hinge asemel, ootab teda pärast surma põrgu. Kaspar meelitab Maxi Hundikuristikku, mis on pime ja sünge kaljulõhe, täis vaime ja viirastusi, kus vaim nimega Samiel(kõneroll) valab seitse hõbekuuli, mis kõik peavad märki tabama. Max ei aima aga, et üks neist kuulidest on mõeldud Agathele. Võistluspäeval läheb Maxil väga hästi, jäänud on veel viimane katse, kõlab lask.. ja Agathe minestab. Hõbekuul tabas hoopis Kasparit, sest tegevusse sekkusid headuse haldjad. Max tunnisab süüd ning teda ähvardab maalt väljasaatimine. Kuid külarahvas kostab Maxi eest ning palub talle andestada. Ooper lõpeb Maxi ja Agathe pulmapeoga. Ainestik ja muusika: ,,Nõidkütt" saavutas juba esietendusel tohutu menu ning sai teistele saksakeelsetele ooperitele eeskujuks
Poiss põgenes. Hiljem läks ta von Zapfe juurde ,kuna ta palus oma tütre Agathe nunnaks saamise jaoks rekomandatsiooni.Munk oli nõus. Agathe oli väga noor ja ta ei teadnud elust ja nunnaks olemisest midagi. Munk lootis temast pühakut teha. Heinrich läks ühele vanale naise surnuvoodile palvetama. Vanamemm andis talle kuldse keti, mille otsas oli punaste kallsikividega kaunistatud rist. Munk keeldus seda endale võtmast aga lubas selle ühele nunnale anda.Niisiis ands ta keti Agathele ja palus tal mitte öelda,et tema oli selle talle andnud.Hiljem sai prior sellest teada ja noomis munka. Raad hakkas kloostriga kiusu panema,sest mungad ei jutustanud puhast usku.Neile kuulus Ktariina kiriku all olev kelder ja nad nõudsid seda endale tagasi, näidates neile vanu dokumente, mis tõestasid seda.Töömehed tassisid sinna igasugust püssirohtu ja sõjarelvi.Kui raad sai teada ,et linna jutustajad ei tohtinud koostrisse diskuteerima minna ,said nad vihaseks
annaabi.ee 
