August Kitzberg ``Libahunt`` Draama viies vaatuses
Aga varsti hakkas va Aasta Mats ka paksuks
ja punaseks minema, tegi ikka teopäevad tasa ja kõik ja kiitis ise igal pool, et
ta nii hea köha peal veel ei olla teeninud kui Räägul. Muudkui - ühel heal
päeval olla Matsil see "sõna" metsas meelest ära läinud, ei ole ennast enam
inimeseks tagasi muuta saanud. Jooksnud küll tagurpidi käpukil ümber
kivi, aga see "sõna", see ei olla tal enam meelde tulnud. Kui siis jooksnud
hundist peast koju ja peitnud ennast aganikku ära. Silmad põlenud peas ja
veripunane keel hammaste vahelt väljas. Seni kui vana Rein koju tulnud, teist
ise ümber kivi vedanud ja tast jälle inimese teinud.
KESKEALINE MEES. Kes tahab, see usub!
VANEM INIMENE. No kas teil nüüd mitte enam muud juttu käes kõnelda ei
ole kui niisugust tühja lori!
VANA NAINE. Ei ole see tühi lori!
III POISS. Ei või teada midagi. Kust see jutt muidu inimeste suhu sai?
VANA NAINE. Ega suitsu muidu tõuse, kui tuld ei ole!
EPP
annaabi.ee 
