Andra Teede
põlvkonna meeleolude kohta.
Marko Mägi
Andra of the Roads, nagu tõlkis poetessi nime juba kuulus Tallinna-poeet Jürgen Rooste, on
oma seitsmeteist eluaasta kohta hea raamatu teinud. Andra on arusaadav ja huvipakkuv isegi
siinkirjutavale 30 aastat vanemale luulesõbrale. Tallinn on põnev koht, noorus ilus aeg, kirjutaja teeb
igasugu poeetilisi trikke. Andra on ühtaegu romantiline, blaseerunud, võitlev ja humoorikas. Eesti
kirjandusele omaselt armastab ta maid jagada jumalaga: aFUCKINGmen, nii kõlab poetessi julges
religioosses luules aamen. Luuletused on harali ja naha vahele trügivad, leidliku kujundlikkusega ja
mis peaasi, need pole enamasti armastusest haiget saamise ära rääkimisega piirdunud, vaid kasvanud
sellest üle, olgu siis naljakaks, küüniliseks või üldistavaks. "Ja kui ei helista / ei lõppe armastus ikkagi
otsa / ta pole inimene ju / unedes näeme piisavalt." Päris mõistlik ja lohutav.Andra mõte jookseb