Soengud 1970ndatel olid taas moes püsilokid ja ülimaks saavutuseks oli geomeetriline lõige kombineeritult tihedate lokkidega. Väga populaarsed olid keemilised spiraallokid ning lainetavad lahtised keemilised lokid, mis enamasti olid leekivpunased, kammiti üles sõjaaegseks lokikuhilaks. Vahvlilokid olid sel aastakümnel püsinähtus ning populaarsed olid ka peenikesed patsid, millega koos kasutati kangast punutud patse. Etnilised stiilid afrosoengust rastade imiteerivate väikeste patsideni olid moehullus, ja naistelt oodati ainult eksperimenteerimist. Juustele oli see värvikas kümnend, popid olid punakad toonid, eelkõige erksad, väga kunstlikud värvid, ja tagasi oli ka henna. Tänavapilti ilmus jälle ka triibutamine, enamasti küll pleegitamisena, ning soeng nägi välja, nagu oleks kristallsuhkrune kamm läbi juuste tõmmatud.Järguline lõige tuli kõikvõimalikes variantides! Kihilised soengud erineva
populaarsed. Esimest korda võisid koolitüdrukud kanda samasuguseid soenguid kui modellid ,lauljad ja moeinimesed. Sirged pikad juuksed võisid olla salgulised ja väikese tukkaga.Videl Sassoon oli 60-ndate juhtfiguure pärit Londonist.Ta oli juuksur, kes andis poisipeale täiesti uue joone. Astmeliselt pügatud kuklajoon ja üles paisutatud pealagi andsid soengule proportsioonid.Vahvlilokid olid 70-ndatel juustemoes püsinähtus , samuti peenikesed patsid olid populaarsed. Etnilised stiilid afrosoengust rastade dreadlock'i immiteerivate väikeste patsideni olid moehullus. Popid olid punakad toonid eelkõige erkas ja väga kuntslikud värvid. Sel kümnendil ilmus jälle triibutamine moodi.kasutusele võeti foolium ja värvid . Ilmus esimene amooniumivaba juuksevärv Colorsilk. Järguline lõige tuli kõikvõimalikes variantides. Tohutu suured ja kõrged mesilassülemisarnased soengud olid popid 60-ndate ja 70- ndate vahetusel ning nõudsid föönitamist ja tupeerimist.