"afitseerimatuks" - 1 õppematerjal

Kanti filosoofia, "Prolegomena" analüüs 2. osa

spontaanselt. Vt. “Prolegomena …” § 8, märkus III. Mateeria ja vormi eristus ning selle ajalooline tagapõhi . Et lähemalt määratleda mõtlemise ja meelelisuse vahekorda inimtunnetuses toetub Kant Aristotelese poolt filosoofiasse toodud vormi ja mateeria/sisu eristusele. Vorm aristootellikus tähenduses on ükskõik millise oleva püsiv ja vermiv aspekt – see annab muutlikule sisule kuju. Vormi täidavad vahelduvad sisud, see ise aga jääb neist muutlikest sisudest afitseerimatuks ja muutumatuks. Vorm on üldine ja ajatu. Ajatul oli varasemas euroopalikus mõttetraditsioonis olnud ajalisega võrreldes vaieldamatu kõrgem väärtus, samuti nagu ka vormival vormituga võrreldes. Vormi-sisu-eristus läbib tervet Kanti filosoofiat. Erinevalt Aristotelesest ei ole need tema käsitluses aga mitte ontoloogilised mõisted, vaid kirjeldavad inimliku tunnetusvõime struktuuri. Kant määratleb mõtlemist vormina meelelise sisu suhtes. See teeb võimalikuks nii