Immanuel Kant
igasuguse kogemuse esmaseks aluseks on meeleline kaemus, et me kõiki asju tunnetame vaid
ilmingutena. Teiseks, et aprioorsed vormid, milles meie meelelisus ja meie mõistus seda
materjali töötleb - ruum, aeg ja kategooriad , on maksvad vaid ilmingute vallas ja väljaspool
seda on mõttetud. Kuidas jõuab Kant aga "asja iseendas" (Ding an Sich) juurde?
Kaalutlusega: Kui meeled vahendavad meile aistinguid, siis peab väljaspool meid midagi
olemas olema, mis neile mõju osutab, mis neid affitseerib. Rohkem ei või me selle "millegi"
kohta öelda. Aga midagi peab olemas olema, siit järeldus üle mõju (aistingu) põhjusele (Ding
an sich) - see on kausaalne järeldus. Niisiis kausaalsuskategooria kasutamine, mis Kanti enda
teooria järele on kehtiv vaid ilmingute suhtes, siin on seda kasutatud aga ilmingute
valdkonnast kaugemale ulatuvalt!
See on etteheide, mis Kantile tehti juba tema eluajal (Jakobi ja G.E.Schultze poolt
raamatus "Aenesidemus")
annaabi.ee 
