A.dumas Kolm musketäri terve raamat
ta kandis kulunud ning luitunud taevakarva sinist kuube ja selle peal kuldtikandiga
kaunistatud suurepärast mõõgarihma, mis sätendas nagu veepind heleda päikese paistel.
Pikk karmiinpunane sametmantel langes elegantselt ta õlgadelt, paljastades ainult
eestpoolt hiilgavat mõõgarihma, mille küljes rippus hiiglaslik rapiir.
See musketär oli just tulnud vahiteenistusest, ta kaebas nohu üle ja köhis aeg-ajalt
afekteeritult. Seepärast olevatki ta mantli ümber võtnud, nagu ta ümberseisjatele kinnitas,
ja sel ajal kui ta üleolevalt kõneles ja põlglikult vurre keerutas, imetleti vaimustatult tema
kuldset mõõgarihma, nende seas d'Artagnan muidugi enam kui ükski teine.
30
«Mis parata, mood nõuab seda,» ütles musketär. «Ma tean, see on narrus, aga see on
mood. Liiatigi, millegi peale peab ju oma vanemate pärandust kulutama.»
«Jäta, Porthos!» hüüdis üks juuresolijatest