Rein Veidemann
tervelt viimane aastakümme. Umbes sama jagu aega
elame tõelises kirjandusbuumis, sest mitte kunagi
varem pole ilmunud nii palju ja mitmekesiseid
eestikeelseid ilukirjanduslikke või sellele pretendeerivaid teoseid. Tagajärjeks on «käärid»
ilmuva kirjanduse ja selle kirjandusavalikkuses sünkroonse peegelduse vahel.
Ehk teisisõnu: kirjandus elab oma veealust afaatilist elu, mille tunnistuseks on küll
ilmumisteated, müügiedetabelid, aga pole kirjanduslikku dialoogi. Ja mis elu elab kriitika,
selle dialoogi esmane kindlustaja, kui kriitikas leiab vastukaja vaid viiendik ilmuvast
toodangust? Sama üksildast elu kui kirjanduski.
Tiit Hennoste on tähele pannud, et kriitika ajendi määrab nüüd kirjanduslik «uudiskünnis».
See esitab kriitikale suhtekorraldusliku ülesande. Tänapäeval ongi kirjanduskriitika
annaabi.ee 
