Ametniku surm - täispikk tekst
Autoreil on õigus: elu on nõnda täis
ootamatusi! Kuid äkki kiskus ta nägu krimpsu, silmad kissi, hingamine peatus...ta tõmbas
binokli silmade eest, kummardus ja ... atsihh!!! Aevastas, nagu näete. Aevastamine pole
kellelegi ja kuskil keelatud. Aevastavad nii matsid kui politseimeistrid ja vahel isegi
salanõunikud. Kõik aevastavad. Tservjakov ei kohmetunud sugugi, pühkis rätikuga suud ja
vaatas nagu viisakas inimene enese ümber: kas ta vahest oma aevastusega kedagi ei
tülitanud? Kuid siin pidi ta juba kohmetuma. Ta nägi, et tema ees esimeses toolireas istuv
vanahärra hoolikalt kindaga oma kiilaspead ja kaela pühkis ning midagi pomises. Vanahärras
tundis Tservjakov ära tsiviilkindral Brizzalovi, kes teenis teedevalitsuses.
,,Ma piserdasin ta üle!" mõtles Tservjakov. ,,Pole küll minu ülemus, võõras, kuid ikkagi
piinlik. Peab vabandust paluma."
Tservjakov köhatas, kallutas keha ettepoole ja sosistas kindralile korva:
annaabi.ee 
