Barokk-kunst
looming on tulvil sädelust ja hoogu, piiritut elurõõmu ja päikesepaistet. Maailm oli talle
elumõnude allikas, mis annab õnne ja loomisjõudu. Rubens ise oli saatuse lemmiklaps.
Kõikjale tõi ta jõuline isiksus hoogu ning kõik ta ettevõtmised õnnestusid hiilgavalt.
Kaks aastat pärast meistriks saamist, 1600. aasta maikuus, sõitis Rubens Itaaliasse, kõikide
kunstnike Mekasse, oma surnud isa unelmatemaale. Saabunud Veneetsiasse, Itaalia
hilisrenessansi sädelevasse linna, hakkas ta aegaviitmatult tööle. Ta kopeeris võrdse innuga
Tiziani, Veronese ja Tintoretto maale. Viimaste juures köitis teda kompositsioonide
pompoossus ja dünaamika, Tiziani töödes võlus aga eelkõige värvifluidum. Siin toimus ka
juhuslik, kunstniku edasist elukäiku määrav kohtumine Mantova hertsogi Vincenzo Gonzaga
I-ga. Juba sama aasta juulikuus nimetas hertsog seltsiva ja lõbusa, haritud ja andeka Rubensi
oma õuemaalijaks, ülesandega maalida hertsogi, tema perekonna ja õukondlaste portreid ning