Johan Huizinga "Keskaja sügis"
pühakute austamise mõttevalda, oli pildis, legendis, palves nii täielikult väljenduse leidnud, et
selle taga ei suutnud enam ärgata mingi värisev aukartus? Pühakute austamine oli kaotanud
oma juured kujuandmatuses ja öeldamatuses, sellel kui demoloogilises mõttevallas olid need
juured veel kohutavalt tugevad. Ja kui vastureformatsioon püüab pühakute austamist
puhtamaks teha, peab ta rangema distsipliini aednikunoaga kärpima rahva fantaasia liiga
uhkeid vohandeid. (187)
Lõunamaalase ei võta vastuolu nii raskelt, tunnevad vähem tungi järeldustes lõpuni minna,
suudavad kergemini ühendada igapäevase elu tuttavlikku pilkavat hoiakut õnnistatud
silmapilgu kõrge eksalatsiooniga. (188)
Pühaduse ideaali, peaaegu võiks öelda: pühaduse romantismi ei panustanud 15. Saj veel
midagi, mis annaks teatust uuest ajast. Isegi mitte renessanss ei muutnud pühaduse ideaali.