Õuesõppe pedagoogika kui teadmiste allikas lähiümbrusest saab õpiõu
mängiks keskkond lapsega, mitte vastupidi. Lapsed võivad näiteks joosta ja üksteist taga
ajada ning siis tagaajamisel äkki avastada midagi, mida nad soovivad nuusutades ja katsudes
lähemalt uurida.
Õuedes, kus mängivad nii nooremad kui ka vanemad lapsed, leidub sageli väljakutseid, mida
vanemad lapsed edukalt vastu võtavad, aga nooremad peavad hakkama saamiseks veel
sirgutama. Enamasti näeb selline üleminekute õueala välja järgmiselt: sissepääsuala-
aedloodus.
Looduse ja aia vahel võiks olla võsa, kust väiksed lapsed meelsasti läbi ei lähe.
Looduse-osas paikneksid puud, kuhu otsa saab ronida, ja suured kivid.
Seda tüüpi õuekeskkond ei tee üksnes lastel mängimist hõlpsamaks: ka personali jaoks
kujutab see suurt koormuse langust. Õpetajad ei tarvitse pidevalt lapsi jälgida, et need ei
kakleks ega narriks üksteist. Taolised eelkooliõued pakuvad lastele võimalust viibida
fantaasiamaailmas ja areneda mitmekülgselt, kaasates kõiki meeli