nimeks pandud ka põlluvõõrasema. Põldkannikest tuleb enamasti pidada umbrohuks, mitte põllukaunistajaks. Tema õied on pisikesed ja vähe silmatorkavad. Nende läbimõõt küünib harva pooleteise sentimeetrini ja värvus on kahvatukollane kuni peaaegu päris valge. Kui põldkannikese õis sõrmede vahele võtta ja teda lähemalt uurida, kasvõi luubi abil, siis tuleb ilmsiks tema ilu. Näete, et ka see väike õis on samasugune nagu suur võõrasema ehk aedkannikese õis. Tema alumisel kroonlehel on olemas ka ilus kannus. Ning õite värvuski ei ole vaid üksluine valkjaskollane: mitmetel kroonlehtedel leidub sageli ka lillakaid laike ja tumedamaid jooni. Umbrohtudele omaselt on ka põldkannikesel hästi arenenud paljunemine. Vahel võib tavaliselt üheaastane põldkannike isegi talve üle elada ja veel teiselgi aastal oma seemneid laiali külvata. Eriti huvitav aga on just enamiku kannikeste seemnete levitamise viis
tempe demonstreerima, et tüdrukus imetlust äratada. Ta jätkas seda veidrat tembutamist tükike aega, kuni ta keset üht ohtlikku võimlemisetendust pilgu aeda heitis ja nägi, et väike tüdruk pöördus maja poole. Tom astus aia juurde ja nõjatus nukralt selle vastu, lootes, et teine veel viivitab. Tüdruk seisatas hetke trepil ja liikus siis ukse poole. Tom ohkas sügavalt, kui tüdruk jala lävele pani, kuid siis lõi tema nägu särama, sest enne kui tüdruk majja kadus, viskas ta ühe aedkannikese üle aia. Poiss jooksis sinna ja peatus paari jala kaugusel õiest, tõstis käe varjuks silmade ette ja hakkas piki tänavat alla vaatama, nagu oleks ta seal midagi huvitavat avastanud. Siis võttis ta maast õlekõrre ja katsus seda, pea kuklas, ninal tasakaalus hoida; seejuures ühele ja teisele poole liikudes ligines ta vähehaaval kannikesele; lõpuks peatus ta paljas jalg õiel, painduvad varbad haarasid sellest kinni ja ta keksles oma aardega minema ning kadus nurga taha
annaabi.ee 
